Lõuna-Eestis vanavanemate talus olen hea toidu kasvamis- ja kasvatusprotsessist pea kogu oma elu osa saanud ja seda ka ise edasi arendanud. Toitu leidub ka ümbritsevatel niitudel, põldudel ja metsades. 

Kui on olemas head ja kõnetavad toorained, siis ei ole retspti nimel pingutada vaja, see sünnib iseenesest, tuleb vaid kuulata, mida tooraine öelda tahab. 

Suvel maakodus olles korjan peenardelt sibulat, peeti, kurki, tüümiani, lehtpeeti, kasvuhoones leidub basiilikut ja tomatit. Metsast toon seeni ning marju. Nii metsa kui ka oma aia rõõme jätkub sügiseni, seda enam on mul käed-jalad tööd täis. Ja rõõmu aina rohkem!

Kui kevadel alustan spargli, karulaugu, nõgese jmt oma aiast leitud ürdipõhiste roogadega, siis sügisel on hea panna liha ja köögiviljad ahju selleks ajaks, kui ise metsas seeni või marju otsimas käia. Tuba saab soojaks ning toit on ka laual. 

Just selline on minu lemmik eluviis koos maitsva isetehtud toiduga.

Sellest eluviisist on ka inspireeritud minu kokaraamatud “Tervis toidust” ning “Minu köök. Toit talust ja turult”. Et aga söömata olla ei saa ning iga uus hooaeg toob lauale uued staarid, olen kogunud kokku retsepte, mis on lihtsad, kodused ja ennekõike maitsvad!

Koos Mirja von Knorringu ja Sikke Sumariga lõime raamatu “Nami Namaste. Muhu ehedad maitsed”. Seda raamatut tehes avanesid mu silmad tõeliselt: Mirja von Knorring on Cordon Bleu haruldase koolituse saanud kokk, kelle tegemisi jälgida on vaimustav. Mirjaga koos oleme teinud ka raamatud “Elav gastronoomia” ning “Virtina kokaraamat”.

Eriti tore on koguda meitseelamusi reisidelt: heal juhul ei ole see vaid maitse- vaid nii mõnelgi juhul ka kultuurielamus. Näiteks kevadises Viini metsas võib oma silmaga näha, kuidas inimesed hullunult karulauku korjavad, sügisel aga on metroorongis täiesti tavaline, et laupäeva lõuna paiku istuvad rongis inimesed, seeni täis ilusate korvidega.

Eks seda leidub Eestis ka, kord sattusin Aegviidu rongis kuulma pealt seenelt tulevate prouade juttu. Keegi neist oli korjanud tundmatu seene, nad arutasid, et kas seda üldse süüa tohib. Üks avaldas arvamust, et kui hästi väikesteks tükkideks teha, siis ehk ikka võib. Ma ei teadnud, kas nutta või naerda. Üks põhiasi, mida mulle lapsena õpetati, oli, et korja ainult neid seeni, mida tunned.

Kõik minu kirjutatud, toimetatud raamatud ja ka omaaegne Terevisioonis kokkamine on põlistanud minus teadmise, et selleks et korralikku maistvat toitu teha, peab olema julgust ja oskusi. Oskused tekivad suuresti töö käigus, kui olla visa ja nõudlik ning piisavalt palju harjutada. Kui ma leian kas Eesti turult või mõnest välismaa poest või müügiletilt mulle tundmatu tooraine, siis tahan seda alati proovida. Eks siin tule ette ka pettumusi. Pärast Kreekas elamist marineerisin metsiku hüatsindi sibulaid — kuigi kohalikud ütlesid, et see on väga keeruline ja üks müüja isegi ei nõustunud mulle neid müüma, põhjnedades, et ma nagunii ei oska neid teha. Georgias leidsin Telavi turult feijoat, mida seni olin näinud vaid Austraalia ja Uus-Meremaa kokasaadetes. Tassisin koju ja tegin mitmel moel sisse. Kuna abikaasa uurib verivorste, siis ei saanud me Maltalt ära tulla ilma sealset “poolsalajast” verivorsti proovimata. Maitse üle ei vaielda, aga see konkreetne minu sümpaatiat küll ei pälvinud.

Verivorsti ja tavalist tanguvorsti olen teinud ka ise. Ise tehtud toidust on omaette rõõm: tead täpselt, mis seal sees on. Ehk ei kui ei maitse, siis tead, mida ja kuidas järgmisel korral teistmoodi teha.